Minust
Naerukoolitaja aastast 2006
Epp Priimägi
Rõõm, naer ja mängulisus on olnud minu pärisosad kogu mu elu. Öeldakse, et oma tugevused tuleb iseenda heaks tööle panna ja võib öelda, et naer ongi see, mis on minu eriline oskus, mida olen endas ka arendanud.
Mul on sünnipärane anne naerda ja tihtipeale on mulle öeldud, et mind tuntakse just minu naeru järgi. Üheteistkümnendas klassis ütles klassivend: “Epp, sa naerad nii palju, me peaksime su naeru linti võtma ja jaapanlastele maha müüma. Nad ostavad kõike.” Tollel hetkel oli see lihtsalt sõnakõlks, aga täna on see minu loo algus.
Ilmselt oli naer õrnas teismeeas midagi, mille taha pugeda ja mille kaudu saada endale uusi sõpru, millega oma kohmetusest või piinlikest momentidest üle saada. Ma ei teinud seda teadlikult, kuid aastaid hiljem võin ma siiski nentida, et nii see oli. Julge ja valju naeru kaudu sain ma imetlust, ma olin märgatud ja ma nautisin seda.
Praegu ma tean, et naer ja positiivsus võivad olla teadlikud valikud – üks väike naeratus võib avada uksi ja samas muuta kellegi päeva erilisemaks ning soojemaks. See on midagi, mille kaudu võime me kõik maailma parandada. Naeru ja positiivsust saab valida.
Kummaline on mõelda, et naeru peab õppima, aga oma 15-aastase koolitaja staaži juures olen ma kuulnud nii palju seda, et inimesed on öelnud, et nad naeravad vähe ja veel vähem häälega. Samas on naer üks lihtsamaid viise ja “vahendeid”, mille kaudu end lõdvestada, saada oma pea mure mõtetest tühjaks ning astuda teadlikult stressi vastu. Naer on meie loomulik ventiil ja meis olemas juba sünnist saati – isegi kurttummad lapsed oskavad naerda. Väga paljud täiskasvanud inimesed aga ei julge oma rõõmu ja naeru välja näidata ja on pannud selle kuhugi väga sügavale enda sisse ära. Ja nii tulebki seda loomulikku naeru ja rõõmu iseenda seest uuesti otsima hakata.
Mina sattusin naerujooga kursusele juhuslikult. Aga tundsin kohe ära, et see on see minu asi ajada ja tahtsin väga ka ise naerukoolitajaks saada. Õige pea oligi tulemas Eestisse soomlanna Essi Tolonen, kes õpetas kümnekonnale eestlasele naerujooga põhimõtteid. Tundsin, et ma tahan jagada maailma rõõmu ja naeru, julgustada inimesi naerma ja leidma üles positiivsust.
Naerujooga on alguse saanud Indiast. Doktor Madan Kadarija ja tema joogaõpetajast naine Madhuri on pannud kokku naerujooga kontseptsiooni, kus on koos joogahingamine, naer ja füüsilised harjutused. Oma sisemist naeru on võimalik otsida lühikeste naeruharjutuste kaudu, kusjuures naerutuju ei pea selleks üldse olema. Harjutuste kaudu muudab inimene oma õnnehormoonide taset.
Kui naerda teadlikult ja regulaarselt, siis muutub see üha harjumuspärasemaks ja loomulikumaks ning inimene muutub positiivsemaks, mängulisemaks ja loovamaks. Naer on kõige lihtsam viis oma energiasageduse muutmiseks ja ei ole vahet, kas tegu on päris naeru või teeseldud naeruga.
Naerukoolitus on praktiline – seal on palju mängu, positiivseid sõnumeid ja muidugi naeru, ei mingit loengut ega kuiva kuulamist. Saab naeru enda seest välja lubada ja seda täpselt nii kõvasti või vaikselt, kui see parasjagu tuleb. Naer ühendab ja vabastab inimesi.
Minu tööriistakohvrit on täiendanud minu õpingud – olen õppinud psühhodraamat ja tugiõpilastegevust toetavas organisatsioonis MTÜ NÜ TORE toetame mängu kaudu õppimist.
Üks minu sõber on öelnud: “Sinu naer on kõlav, energiline, kõvahäälne, suur, nakatav. Meenub sinu nägu, millel on lai naeratus. Minu jaoks on sul kaks naeru – siiras ja heast naljast tormilise reaktsioonina tulev naer ja õpitud naer. Sinu naer on üks meeldejäävamaid ning eriline.”