Eppu tuntakse naerust

Kui olin koolitüdruk ja naersin igal võimalikul ja võimatul hetkel, siis sain ma alalõpmata pahandada, et naeran liiga kõvasti ja liiga väljakutsuvalt. Ma eirasin neid kommentaare ja jätkasin, lubasin oma naerul, mis oli minu sees, vabalt välja voolata.

Mäletan väga täpselt üht hetke 11. klassist, kui ühe suuremat sorti naermise peale klassivend ütles: Tead, Epp, sa naerad nii palju ja nii kõvasti, et peaksime su naeru linti võtma ja jaapanlastele maha müüma – need ostavad kõike. Aga tegelikult ei ole ainult jaapanlastele vaja rõõmu ja lusti, ka meie oma Eesti inimesed janunevad selle järele.

Nii mõnelgi korral on mind seltskonnast üles leitud just minu naeru tõttu.

Kahetuhandetate aastate keskel sattusin seoses tööga ühele naerukoolitusele – Ülle Närska viis läbi mängulist ja kaasahaaravat koolitust, kus tundsin, et naer – see ongi see minu asi, see võibki olla see miski minus, mida on võimalik edasi arendada ja mis on võimalik enda heaks tööle panna. Palju on ju räägitud sellest, et oma potentsiaali tuleb ära kasutada. Epp naerab kirega ja õpetab seda heal meelel teistelegi.

Jagasin seda mõtet ka Üllega ja tuli välja, et õige pea on tulemas Eestisse naerukoolitajate väljaõpe. Essi Tolonen Soomest õpetas kümmekonnale huvilisele, mis on naerukoolitus ja kuidas seda võiks kasutada. Oli värvikas ja kaasahaarav koolitus, mis pani veel enam tundma, et naer on nii võimas tööriist.

Tänaseks päevaks olen naerutanud väga erinevas vanuses ja väga erinevatel positsioonidel olevaid inimesi. Mul on olnud nii 5-liikmelisi gruppe, kuid olen pidanud seisma ka 250 inimesest koosneva auditooriumi ees. 

Kui lasen silme eest läbi värvikamad hetked, siis tuleb ette naermine lastehoius koos 2.5 aastaste ja nende vanematega, naer Tele2 töötajatega ja üks sotsiaalne eksperiment Viru hotellis, kus 1. aprilli hommikul paluti mul nakatada inimesi naeruga – ehk hakkasin lihtsalt naerma ja inimesed tulid sellega kaasa. On olnud vahvaid sünnipäevapidusid ja lühikesi naeruhommikuid. Kogemusi on seinast seina.